Eesti Anastasia Foorum

 

Autor Teema: Inimese lõhn.  (Loetud 18762 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Võrgust väljas Priit

  • Super Liige
  • *****
  • Postitusi: 1152
  • Sugu: Mees
  • :)
    • Eesti Anastasia lehekülg
Inimese lõhn.
« : 01 veebruar, 2013, 18:28 »
Lõhna maailm on äärmiselt huvitav teema, arvan, et nimõnigi on tähele pannud, et erinevatel inimestel täitsa oma lõhn. Sinna lõhna maailma sukeldudes leiab kindasti põnevaid teadmisi.
Teadlased räägivad, et hiirtel ja teistel imetajatel on olemas unikaalne geneetiliselt määratud kehalõhn, mis aitab parema haistmismeelega loomadel üksteist eristada ning isegi paarilisi valida.

Aga nüüd ma leidsin veel huvitavama artikkli "Naise lõhn ja põliskodu aroom":) http://img651.imageshack.us/img651/6467/teksttd.jpg

Võrgust väljas Ahto

  • Täis Liige
  • ***
  • Postitusi: 40
  • Sugu: Mees
Inimese lõhn.
« Vastus #1 : 04 veebruar, 2013, 07:46 »
Hea leid! Väga tugev lugu.  :vhea: Üks asi mulle jälle selgem. :t2nu:

Olen móistnud, et kindel lugu tähistab kindlat tähte, kui tähed selged siis saab elu tervikuna lugema hakata.

Võrgust väljas Ahto

  • Täis Liige
  • ***
  • Postitusi: 40
  • Sugu: Mees
Inimese lõhn.
« Vastus #2 : 07 veebruar, 2013, 12:01 »

Anastasia raamatus räägitakse kuidas tütarlapsed omale kaaslase leidmiseks lilledest jms. koosneva asjanduse jóel allavoolu saatsid. Poisid püüdsid need kinni ja läksid oma kaasat ülesvoolu otsima.
Mille järgi nad küll selle óige leidsid?
Kas äkki oli seal ka tegemist inimese oma lóhnaga mille nad asjadega sinna sisse jätsid - salvestasid ja poisid siis oma lóhnatajuga leidsid just selle óige paarilise.
Mida arvab rahvas sellest minu väljapakutud teooriast? ::)

Veidi lisaks lugemist inimlóhnadest.

Inimese lõhn on sama ainulaadne kui sõrmejälg

Iga inimene lõhnab täiesti omamoodi, nagu ka kõigi inimeste sõrmejäljed on erinevad, leiti uues uurimuses.
Inimese lõhn ei muutu isegi söömisharjumuste muutusega, vahendabT artu Ülikooli teadusportaal Novaator Livescience'it.
Inimestel, hiirtel ja teistel imetajatel on olemas unikaalne geneetiliselt määratud kehalõhn, mis aitab parema haistmismeelega loomadel üksteist eristada ning isegi paarilisi valida.

Lõhna määrab kindlaks piirkond genoomis, mida nimetatakse suureks koesobivuskompleksiks (MHC - major histocompatibility complex). Need immuunsüsteemi töös osalevad geenid on olemas enamikes selgroogsetes, kirjutas LiveScience.
Informatsioon inimese lõhna kohta kantakse üle kogu keha laiali kehavedelikega nagu higi ja uriin, mis sisaldavad palju lenduvaid keemilisi molekule. Nende abil levib inimese lõhn kehast väljapoole, milles võib veenduda igaüks, kes on viibinud spordisaali riietusruumis.

Keha lõhna mõjutab söödud toit. Heaks näiteks on küüslauk, mis suurtes kogustes tarbituna annab kehale spetsiifilise lõhna. Philadelphia teadlased püüdsid vastata küsimusele, kas söödav toit võib ka täielikult varjutada isiku omapärase lõhna.
Sensoritena kasutatud hiired õpetati kasutama oma lõhnataju, eristamaks hiiri, kellel oli kas erinevad MHC-geenid või toidumenüü. Teadlased analüüsisid keemiliselt ka erineva MHC ja dieediga hiirte uriinis leiduvaid lenduvaid molekule.
Ajakirja PLoS ONE 31. oktoobri numbris avaldatud tulemused näitasid, et geneetiliselt kindlaks määratud lõhn jäi selgelt tuntavaks hoolimata sellest, mida hiired sõid, kuigi erinev söök hiirte lõhna profiili siiski tugevalt muutis. Nii keemilised analüüsid kui ka sensorhiired suutsid ikka eristada isikupärast kehalõhna.
«Loomamudeli abil tehtud avastused näitavad, et igal ühel on tõepoolest eripärane lõhn, mis on sarnaselt sõrmejäljele ja DNA-proovile täiesti ainulaadne,» ütles uurimuse autor Gary Beauchamp.
«Võime järeldada, et ka lõhna abil on võimalik inimesi usaldusväärselt identifitseerida,» ütles uurimuse esimene autor Jae Kwak. «Kui sama katse õnnestuks ka inimeste peal, võiks välja töötada seadmed, mis inimeste lõhnu eristaksid.«
Beauchamp lisas, et sarnaseid meetodeid kasutatakse ka haigustega seotud keha lõhna muutuste tuvastamiseks. Uurimus võib aidata kaasa uute elektrooniliste sensorite väljatöötamisele, millega saaks kiiresti diagnoosida näiteks naha- või kopsuvähki ning mitmeid viirushaigusi.

http://www.postimees.ee/47224/inimese-lohn-on-sama-ainulaadne-kui-sormejalg/

Inimese käitumist juhivad lõhnad

Õhus on tunda inimese lõhna, ütleb inimsööja Saabastega Kassile. Kuid sedasama saaks öelda iga tavaline inimene, kui ta vaid suudaks näha oma alateadvust. Putukad käituvad paljuski lõhnaainete, feromoonide juhiste kohaselt. Seda teades püüame kahjureid ligi meelitavate feromoonidega rikastatud lõksudesse. Kuid ka meie ise ei pääse feromoonide käest ja juhindume teadmatult mingil määral nende saadetud signaalidest.
Tudengina kuulis praegune Chicago ülikooli professor Martha McClintock teadlaste avastusest, et hiired sünkroniseerivad oma munairdumise tsüklit. Ta kuulutas, et ka naised teevad seda. Teda vaadati kohkunult. McClintock ei andnud alla ja hakkas asja uurima. Ta kaasas ühiselamutes elavad tudengid ja küsitles aasta jooksul 135 vabatahtlikku. Andmetest selgus, et eriti pikka aega koos elanud naiste menstruaaltsüklid nihkusid ja saavutasid kooskõla – algasid ja lõppesid enam-vähem ühel ajal. 1971. aastal ilmus ajakirjas Nature McClintocki teedrajav kaheleheküljeline artikkel menstruaalsünkroonsusest. Nüüd tuntaksegi seda nähtust McClintocki efekti nime all.
Mis 40 aasta eest oli imekspandav, on nüüdseks saanud mitmekülgset kinnitust. Kõnealuse sünkroonsuse tagab keemiline signaal, lõhnaaine. On teada, et putukad suhtlevad omavahel eriliste lõhnaainete, feromoonide abil. Antiikkreeklased kõnelesid, kuidas emased koerad isaseid lõhnaga hulluks ajavad. Charles Darwin oletas, et keemilised signaalid on osa sugulise valiku protsessis.
Tõsikindel teadmine lõhnaaine rollist putukate elus tuli aastal 1959, mil Adolf Butenandt eraldas ja uuris ühendit, mida emased siidiussid eritavad isaste ligimeelitamiseks. Ta kogus putukate näärmetest kemikaali, kristalliseeris selle ja määras siis molekuli ruumilise ehituse.
See oli esimene teadaolev feromoon – väike molekul, mis kannab sama liigi kahe isendi vahelist keemilist sõnumit. Ühend on tõhus üliväikestes kogustes, alla lõhnanivoo.
Sest ajast peale on feromoone tuvastatud ja nende toimet tõlgitud üle 1600 putukaliigi puhul. Selgus, et feromoonid ei toeta ainult paljunemist, vaid annavad teada ohust ja ohutusest – näiteks lähisugulastest.
Paarikümne aasta eest hakati feromoone leidma mitte ainult putukatel, vaid ka kaladel ja homaaridel, vetikatel ja bakteritel. Kuid seda, et imetajatel võiksid olla feromoonid, teadusüldsus ei uskunud – kas siis inimest kõlbab võrrelda putukaga! Kuid 1980. aastate keskel leidis praegune Indiana ülikooli feromooniinstituudi direktor Milos Novotny hiirtel feromooni, mis reguleeris isastevahelist agressiivsust, ja sünteesis seda. Samalaadsed ühendid avastati rottidel, hamstritel, küülikutel ja oravatel. Sai selgeks, et imetajate feromoonid on putukate omadega väga sarnased – kui mitte samased. Näiteks emane aasia elevant eraldab täpselt sama suguferomooni, nagu teevad seda saja liigi ööliblikad.
Parfüüm aju ei takista
Nüüdseks on feromoonide ja teiste lõhnaainete vahendusel suhtlemise uurimine leidnud endale nimeks semiokeemia ja see püüab keemilisi vahendajaid ja nende rolli kindlaks määrata. Inimese keha lõhna annab umbes 120 ühendit. Enamik neist vesilahusena higis või siis õlilahusena karvanääpsudes.
Lõhnatundlikkus ilmneb juba varakult – ema ja beebi on häälestatud teineteise lõhnadele. Nii näiteks eelistavad beebid riidetükke, mida on kandnud nende ema. Tundlikumad on rinnaga toidetud imikud.
Inimese lõhnabuketi määramist raskendavad toodetud lõhnaained, mida leidub seepides, šampoonides, parfüümides, deodorantides. Kuid siiski murrab meie lõhnaaineid analüüsiv aju kunstlikust lõhnabarjäärist läbi. Inimese keemilistele signaalidele reageerib aju 20 protsenti kiiremini kui kunstlikele lõhnaainetele, kinnitab Johan Lundstöm Philadel-phias asuvast Monelli keemiliste aistingute keskusest.
Meie ümber on eri lõhnu sada korda enam kui inimese lõhnas. „Erinevaid lõhnu on kokku loetud umbes 10 000,” ütleb toidu- ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuse (TFTAK) teadlane Kristel Kaseleht.
Kuid inimesel on nende lõhnade tarbeks arenenud ka hea nina. Imetajatel on lõhnameele tarbeks umbes tuhat geeni ja sama palju lõhnatundlikke retseptoreid, mille närvirakud töötavad luku ja võtme meetodil – kui ninna sattunud molekul lukku sobib, siis lõhna tuntakse. „Ühel üksikul inimesel on siiski vaid 350 lõhnaretseptorit. Tuhat tuleb kamba peale kokku, nii et iga inimene on mingite lõhnade suhtes lõhnapime, isegi end kõrgelt hindavad lõhnaspetsid,” selgitab Kaseleht.
Feromoonid mõjutavad, kuid ei kontrolli täielikult meie käitumist. „Nad võivad olla vähem tähtsad kui meie suhtlemise tavaviisid,” ütleb Lundström. Kuid küllap aitas lõhnatundlikkus oma liigi esindaja suhtes inimesel evolutsiooni käigus ellu jääda.
Olge siis lahke või pange pahaks – inimene käitub alateadlikult peaaegu nagu putukas.
Lõhna mõju suhetele
Iisraeli Weizmanni teadusinstituudi teadlased tõestasid jaanuaris avaldatud artiklis, et meestel, kes on nuusutanud naise emotsionaalseid pisaraid, väheneb seksihuvi. Põhjus: meessuguhormooni testosterooni taseme väike, ent mõõdetav langus.
Mida kauem on paar koos elanud, seda paremini tõlgitakse partneri lõhnasignaale.
Teadlaste eesmärgiks on määrata võtmekemikaalid, mis inimese hormoonide taset ja käitumist suunavad.

http://www.epl.ee/news/eesti/inimese-kaitumist-juhivad-lohnad.d?id=60953117

Abieluõnne saladuseks on teise erutav lõhn

... Aga ühest põnevast artiklist, mida lugesin! Räägib see lõhna olulisusest abielulistes suhetes. Loo autor E.J. Balloch kireldab värvikalt, kuidas ta oli kümme aastat abielus mehega, kelle loomulikku lõhna ta sõna otseses mõttes vihkas. Ka mehele ei meeldinud naise lõhn ning erinevalt viimasest ei üritanud ta seda ka varjata. Näiteks kirtsutas ta alati nina, kui naist hommikul suudles, soovitas tal oma neutraalse lõhnaga deodorandi millegi tugevama vastu vahetada ja tuli lõpuks välja soovitusega, et nad võiksid oma pesu eraldi pesta. Enne lahutust ei hoidnud mees naise lõhna arvelt sõnadega kokku, öeldes, et too haiseb tema joaks nagu põrgu (“In the end, he flat out told me that i stunk like hell to him”).
Loo autor on veendunud, et abielu üks tähtsamaid ja võib-olla isegi kõige tähtsam osa on seks, teise inimese lõhn on aga osa seksist ja kui see sulle ei meeldi, siis on häda majas. Tema meelest ei ole neil, kes oma partnerilt deodorandi kasutamist nõuavad, lootust, sest just teise erutav lõhn on see, mis eristab sõprussuhteid romantilistest suhetest ja just see – lõhn – hoiab paari koos ka rasketel aegadel. Sest sa lihtsalt ei taha teisega seksida, kui ta lõhn sulle vastumeelne on. Nüüd, kus naine elab juba neli aastat koos mehega, kes võib ka kolm päeva järjest pesemata olla ja tema lõhn on talle ikka erutav, on ta kindel, et just partneri meeldiv loomulik lõhn on kestva abieluõnne saladus.
Artiklis on ka kirjas, et Šveitsi teadlased on teinud katseid ja palunud naistel nuusutada võimalikult erinevate meeste higiseid T-särke. Tuli välja, et naistele meeldis kõige rohkem nende meeste lõhn, kelle immuunsussüsteem oli nende omast erinev, mis olevat kestva sobivuse ja tervete järeltulijate saavutamiseks ülioluline.
Olen artiklis esitatud seisukohtadega täiesti nõus, sest ka mul on olnud küllaldaselt suhteid, kus partneri lõhn on olnud mulle lausa vastik, ja mitte ükski mu eksidest pole minu jaoks lõhnanud nii hullutavalt nagu Inno. Mind isegi häirib natuke, kui ta lõhna peale paneb, sest siis ma ei saa tema loomulikku lõhna nuusutada. Saan nüüd hästi aru, miks teise meeldiv lõhn suhtes nii oluline on. Sest elus on paratamatult aegu, mil sa end kogu aeg ei pese. Näiteks ajad, kui majas on väike laps… Siis võib teise ebameeldiv lõhn väga häirima hakata. Ehk on see ka põhjus, miks paljud paarid pärast lapse sündi lahku lähevad? Pole enam aega ega jaksu oma loomulikku lõhna maskeerida?
Kusjuures naljakas on see, et kui sulle teise lõhn meeldib, siis sa ei tüdine sellest kunagi. See on nagu – ma ei oskagi öelda – narkootikum. Jääd sest sõltuvusse ja tahad seda ikka veel ja veel sõõrmetesse ahmida, kuni pea ringi käima ja keha juuksejuurtest varbaotsteni surisema hakkab. Ja ei olegi vaja muid tujutõstjaid ega stimulaatoreid – kui tuju paha, siis piisab sellest, kui lükkad nina teise naha vastu ja juba ongi parem

http://toptop.ee/2012/07/05/abieluonne-saladuseks-on-teise-erutav-lohn/

Inimese lõhn kannab tundeinfot

Hädaohu korral eraldavad mõnedki loomad õhku lõhnaaineid, mis liigikaaslasi hoiatavad ja ettevaatusele ärgitavad. Nüüd väidab Ameerika Ühendriikide Rice'i Ülikooli psühholoog Denise Chen, et umbes nõndasamuti on lood ka inimesel.

Chen uuris, kas hirmunud inimene võib anda teistele inimestele lõhnalisi signaale, mis ergutavad vastuvõtjas muid meeli, et inimene võiks olukorrast ruttu ettekujutuse saada.

Chen ja tema juhendatav kraadiõppur Wen Zhou varusid endale kõigepealt veidi niiöelda hirmuhigi. Seda said nad meessoost vabatahtlike kaenla alla asetatud kogumispadjakestest, millesse ollus imbus hirmustseene sisaldanud filmide vaatamise toimel.

Seejärel anti kogutud higilõhna tunda naissoost katseisikutele ja näidati neile siis mitmesuguseid emotsioone väljendavaid näofotosid. Hirmu lõhna tundes kippusid naised sagedamini tõlgendama näoilmeid hirmutunnet väljendavatena. Seda siiski ainult niisugusel puhul, kui näoilme oli raskesti tõlgendatav. Selgelt väljendatud emotsioonid kallutatust ei põhjustanud.

Cheni arvates võib teiste inimeste eritatud lõhn siis mõjuda justkui emotsioonide modulaatorina, mis mingil määral mõjutab emotsionaalsete olukordade tajumist. Ja eriti kipume lõhnainfot usaldama siis muude meelte jaoks ebaselgetes oludes.


http://teadus.err.ee/artikkel?cat=1&id=176

Võrgust väljas thanasilp

  • Uustulnu
  • *
  • Postitusi: 2
Inimese lõhn.
« Vastus #3 : 08 juuli, 2019, 07:06 »
Mind huvitas ka.

 

SMF 2.0.15 | SMF © 2011, Simple Machines
imPulse2 © Bloc