Eesti Anastasia Foorum

 

Autor Teema: Metsa minnes lähed hingede ilma  (Loetud 1607 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Võrgust väljas Lapsesuu

  • Super Liige
  • *****
  • Postitusi: 246
  • Sugu: Mees
  • ....
Metsa minnes lähed hingede ilma
« : 02 detsember, 2008, 23:37 »
Parem õpetada lastele juba varakult süsteemset loodusetunnetust kui loota täiskasvanuid kasvatada keelu ja käsuga, räägib Vigala Sass, kellega suheldes teietamine näiks kunstlik.

* * *

Kõik kajab sellest, et metsades käib jube raie. Mida sina sellest arvad?

Minu jaoks on mets puisniit. Ökoloogiliselt seisukohalt on see kõige rikkam. Kogu liikuv elu on 90% alumises, kuni kahe meetri kõrguses rindes.

Ma ei poolda üldse lausraiet, vaid kui, siis ainult noppelist valikraiet, mis jätab metsasse häilud. See on metsale kõige kasulikum. Ja muidugi ei peaks seal kasvama monokultuur.

Aga levinult kasvatatakse ju mõnda puuliiki, mis turul hästi läheks.

Need on need, kes tahavad puitu saada, nad ei vaata ökoloogilist olukorda. Et sitikas ja lind ka elaks. Mida harulisem on metsa liikuv elanikkond, seda tugevam on mets.
foto: Argo Soolep
Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass kirjutab praegu uut Kalevi poja lugu, mis pole segiläbi piibliainesega, vaid toetub meie esivanemate mütoloogiale.

Mind ei huvita jutt, et keegi teeb metsa, see on väljaspool minu seisukohta. Ma ei aruta kunagi selle üle, kuidas oleks parem metsa üles töötada. Monokultuuride kasvatus ja lageraie on metsa röövkasutus.

Noh, aga see jutt, et väike metsaomand on väga paha ja olgu metsad ikka suurtes massiivides, kus neid oleks tõhus majandada.

Massiive on neil vaja, et oleks tõhus jahti pidada. Ega väikeomanik tee mingeid sajameetrisi sihte, tal on mingi väike sihike. Funktsionäärid arvavad, et neil on suuri massiive lihtsam kontrollida.

Et väike metsaomand pole kasulik, see on absurdne jutt. Kasulik oleks, kui igal inimesel oleks oma mets.

Kas olen idealist, kui arvan, et loomulik side loodusega on eestlastes pigem alles kui kadunud?

Peaaegu terve ühiskond on linnastunud ja kõik läheb selle poole, et inimesi jääb maal järjest vähemaks. Seetõttu haarab see looduse lõhna tunnetus väga väikest osa. Seda tuleks koolis, kodus ja igal pool õpetada, mitte keelu ja käsu peale minna. Ja loodust tuleks vaadata süsteemselt, mitte ühe taime või looma kaupa.

Keskkonnakaitse peaks olema koolis varakult eraldi õppeaine. Sest kui inimesele pole süsteemset arusaamist enne antud, siis ei saa loota, et see tal ülikoolis tuleb. Kes ise looduskeskkonnast on tulnud, sellel on lihtne asjadest aru saada.

Kas linnastunud metsaomanikul, keda ei ole õpetatud, on lootust saada metsahoidjaks?

Ta peab kõigepealt fikseerima, et tal on laste jaoks mingi puhver. Et on seljatagune, mille tõttu on natuke turvalisem elada. Siis ta ei rabele. Rabelemisest tekivad mõtteaugud, mõni ütleb, et astraalsed silmaklapid.

Kas metsa röövkasutus jätab meie kõikide ühisesse infovälja mingi jälje?

Inforuum on meie kõigi koond: meie teadmised, peale pandud seadused, maailmatunnetus. Kristlikus maailmas on see ühtmoodi: kristlane on pärit kõrbest, kus inimene on kuningas. Seal on vaid kevadel roheline ja siis tuleb üheksa kuud poolkõrbelist olemist. Inimene liigub ratsa, kin[ch731]all vööl, vaatab ülevalt alla puhta liiva peale ja käib röövimas. Talle on loodus teisejärguline.

Kui see filosoofia meile jõuab – aga ongi ju tegelikult jõudnud –, kus inimene on kõrgem loodusest, kus teistel pole hinge ega midagi, siis sealt tulevadki need jäljed.

Meie esivanemate loodusetunnetuse järgi oli igal taimel, kivil või metsatukal, üldse kõigel hing ja seda austati. See polnud nii, et läksid metsatukka ja hakkasid austama. Harilikult oli metsatukas mingi puu, mingi väike osa, kellega said sina peale.

Kui oli häda käes, siis käidi ja räägiti sellest puukesele ehk hingele. Tänapäeva seisukohalt on see kõige õigem asi, et on keegi, kellele oma jutu maha räägid. Inimene suhtles puuga, mõtles ja arutles ja tal tekkis selgus.

Kristlikus kultuuris, kus puu, kogu loodus on alaväärne, ei saa me temaga juttu rääkida. Ennemini räägime õllebaaris mõne mehega, kes kuuleb rohkem oma juttu kui teise juttu. Nii me küll kuskile ei jõua.

Üldriiklik filosoofia, see infoväli, peaks vastama loodusele, aga meil nii pole. Meil tuleb ka kooli usuõpetus ja just mitte uskumuste õpetus, vaid kristlik.

Kas sellele peaks vastu hakkama?

Jah, iga pere saab seda teha. Meie mütoloogias on kõik seotud külvamise ja kasvatamisega, mitte anastamise, keelamise ja ahistamisega.

Kui kristlus on valdav, siis ongi nii, et ainult hirmu ja seadustega võib midagi saavutada. Aga see on väga kahtlase väärtusega asi.

Kristlikus maailmas on üks, kelle peale kõik loodavad, et kõigeks, mida tehakse, antakse sealt ülevalt käsk. Meil, metsarahvastel, seda ei olnud. Meil oli nii, et pidid ise külvama ja kõike muud tegema. Kui häda käes, küsisid puult nõu.

Kas sinu jaoks on iga puu isemoodi, kui metsa lähed?


Minul on see üldse teistmoodi, mina ajan näiteks metsas ninaga jälgi, võin paarisaja meetri pealt ära öelda, kui seal on inimene olnud. Ei saa rääkida, et kõik peaksid ka seda harjutama või sellist oskust omama.

Ma olin veel Vigalas, kui mind sõidutati mööda Eestit ringi. Silmad kinni, panin kooslustele saja palli süsteemis hindeid. Tuli selline skaala, kus ühes otsas olid tammikud ja teises otsas lodud. Aga ma ei rääkinud, et üks on halb ja teine hea, selle panid nad ise hiljem juurde.

Tunnetusega saab erinevu­-sed selgeks teha ja seda näitab maa energia. Mitte selles mõttes, nagu räägivad need pendlitega udutajad, vaid selles mõttes, et maa hingab ja hingamise rütm oleneb sellest, mis tal on peal ja sees. Kui all on kohe vesi, siis maa hingab võimalikult vähe, aga kui all on liivikud, siis ta hingab väga sügavalt.

Mul on nii, et puu selles omas teatud nišis peab olema terve. Seal võib olla küll lodu, kus on raske tunne, kus kõik on risus-räsus maas ja läbi õieti ei saa. Aga tal on oma nišš ja ta on terve.

Meie naaber, kes on tihti haiglas, on ärimees ja teeb ka metsast raha. Kui vaatad tema lagendikke, siis seal on häving. Võtab aastaid, enne kui uus kooslus tuleb.

Metsakooslused ja puud on erinevad, aga muidugi ei saa öelda, et näiteks raba- või lodukooslus on halvem kui tammikud. Pühasid kohti teevad inimesed ise.

Öeldakse näiteks, et pihlakaoks on väga hea.

Pihlakat leidub kõikides kooslustes, nii tammikus kui lodus. Kuidas saab öelda, et lepp seal lodus on pihlaka kõrval halb?

Nõiataimeks kujunes pihlakas meie esivanematel hoopis sellepärast, et pihlakal on marjad, mida sai suitsutada ja kuivatada. Pandi tähele, et kui pihlakamarju ei söönud, jäid haigeks. Sama lugu oli tammega. Kui oli tõru aasta, siis oli talv hooletu, sest tõrudest sai toitu. Mõlema puu kummardamine on tulnud sealt.

Kas need tarkused, et näiteks just pihlakamarjad on kasulikud, olid vanematelt lastele edasiantavad või tunnetuslikud?

Kui elad kümme tuhat aastat metsas, küll sa siis need tarkused ära õpid. Näiteks bušmanid Lõuna-Aafrikas kasutavad toiduks 170–190 liiki metsataimi.

Tänapäeval räägitav tunnetus on hiljuti välja ilmunud teooria. Inimene läheb metsa, vaatab, et mets on võimas, aga ta ei oska seal enam midagi teha. Vaatab punast marja, aga ei tea, kas see on söödav. Siis hakataksegi rääkima, et tunneta, siis tunned ehk ära.

Vanasti ei olnud nii, inimesed teadsid neid asju lihtsalt sellepärast, et neid õpetati juba väikesest peast.

Kas geenidega ei anta tarkusi edasi?

Mõistus ei ole päritav. Nüüd on küll leitud, et kolmandikul inimestest on olemas üks ajusopike, üks süsteemse mõtlemise kurruke.

Meie rahvas arvas vanasti, et hing valib ise endale vanemad. See tähendab, et tark ei ole su korpus, vaid hing. Pandi ka tähele, et mõnel on tark hing ja mõnel mitte. Kui inimene laulis hästi, siis arvati, et talle juhtus tark lauluhing, kes oli sundinud teda nii palju tagant, et ta just laulmist õppis, mida hingele vaja oli.



http://paber.maaleht.ee/?old_rubriik=5975&old_art=21911&old_num=
« Viimasena muutis: 03 detsember, 2008, 19:01 postitatud kasutaja Veedalane »

 

SMF 2.0.15 | SMF © 2011, Simple Machines
imPulse2 © Bloc