Eesti Anastasia Foorum

 

Autor Teema: Mõned õpetussõnad: Peene kunsti oskaja kogub...  (Loetud 2071 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Võrgust väljas Lapsesuu

  • Admin
  • Super Liige
  • *****
  • Postitusi: 246
  • Sugu: Mees
  • ....
Mõned õpetussõnad: Peene kunsti oskaja kogub...
« : 08 detsember, 2008, 18:25 »
Peene kunsti oskaja kogub kuldset kraami  
[/b]

Mett tuleb koguda kord aastas

«Mesilaste eest hoolitsemine sõltub väga paljudest teguritest, näiteks ilmastikust, pere arengutasemest ja ema munemisvõimest. Selleks, et kõik õnnestuks, tuleb mesilaste bioloogiat hästi tunda.»

Mees teab, et inimese mõistus ei suuda loodusega võistelda. «Mesi on väga väärtuslik kraam, kuhu on loodusest terve suve jooksul kogutud kasulikke aineid. Selles on palju aminohappeid, mida teadus veel järele teha ei oska.»

Korraliku mee saab sel juhul, kui seda võtta tarust kord aastas vastu sügist, kas juuli lõpul või augustis. Lüiste teada on mesinikke, kes koguvad mett ka mitu korda suve jooksul, aga niimoodi saadud kraami ta täisväärtuslikuks ei pea.

Oma hoolealustest rääkides lausub mesinik, et suvised mesilased elavad keskeltläbi 35 päeva, need, kes on munetud augustikuus, elavad järgmise aasta kevadeni. «Kevadel munetud munad on kerged, sügisepoolsed on neist mitu korda raskemad.»

Üks huvitav seik on tal pajatada isamesilastest ehk leskedest. «Nood on nagu poissmehed, keda suve jooksul lastakse käima kõigisse mesipuudesse. Paarumiseks vajatakse vaid viit-kuut isamesilast, kuid pere bioloogilise tasakaalu säilimiseks on neid paar tuhat.»

Augustis, kui leski enam ei vajata, ajavad töömesilased nad pesast välja. «Neil võetakse tiivast kinni ja visatakse lennuavast välja,» pajatab mesinik.

Kodumaine on parim

Sulo Lüiste soovitab mett säilitada puhtas kuivas klaas-, plast-, portselan- või puunõus pimedas ruumis, kus temperatuur ei tõuse üle 10 kraadi.

«Hoida võib ka seest vahatatud alumiiniumnõus, aga raua ega tsingiga ei tohi mesi kokku puutuda. Kui tee sisse pandud mesi läheb hallikasmustaks, on see rauaga kokku puutunud.»

Tema sõnutsi ei tasu mett soojendada üle 40 kraadi, sest kuumutades kaovad vitamiinid. «Kui näete turul läbipaistvat mett, on see ülekuumutatud ning vitamiinideta,» õpetab mees.

Kvaliteeti soovitab ta proovida nii: tõsta lusikatäis mett anumast 50 sentimeetri kõrgusele ja lasta alla niriseda. Võltsmee nire katkeb enne purki jõudmist, korralik mesi voolab anumani katkematu lindina. Kui võtta lusikatäis mett ja keerata seda aeglaselt ümber pikitelje, ei nõrgu küps mesi maha. Naturaalne mesi tekitab kurgus kipitustunde, võlts mitte. Kui lasta mett veega täidetud klaasi, vajub puhas mesi kohe põhja, võlts aga lahustub ja muudab vee häguseks.

Asjatundja rõhutab, et Eesti mesi on lõunamaisest palju kasulikum. «Lõunas õitseb iga liik ise ajal, mistõttu sealt tuleb monomesi, Eestis käib mesilane korjel umbes sajal liigil. Igal taimel on oma mõju ja see tuleb ühes nektariga tarusse. Parasvöötme, sealhulgas Eesti mesi on mujal maailmas väga hinnas.»


Peagi 80 aasta juubelit tähistav Sulo Lüiste nendib, et elu jooksul on mesindus talle südame külge kasvanud, ja tänavust saaki hindab ta väga heaks.

Viljandi lennujaama lähistel asuva kodumaja juures on Lüiste hoole all 15 mesilasperet. «Nii palju on vanamehele jõukohane, sest näiteks sügisene meevõtmine on füüsiliselt raske töö,» selgitab ta.

Mee müügist saab Lüiste väikest pensionilisa. Põhilise osa klientuurist moodustavad tuttavad, kuid ostjaid on ka Tallinnast ja Pärnust. «Varem käisin turul, nüüd pole enam vajadust,» lausub ta.

Lüiste küsib meekilost 50 krooni. Kuuldes, et turul on müüjaid, kes kurdavad, et kraami ei osteta, ütleb mesinik: «Mõned tahavad kilost 70-80 või isegi 100 krooni. Eks neil või tõesti olla raske oma toodangut müüa.»

Paberitega mesinik


Sulo Lüiste õppis meemeistriks Vigala aiandus- ja mesinduskooli esimeses lennus aastail 1947—1949.

«Sealt sain üheks suveks praktikale Taga-Kaukaasiasse Stepanakerti, millest on suurepärased mälestused. Mägine loodus oli pilkuköitev ja mesinduski oli kõval järjel,» meenutab Aserbaidžaani riiklikus mesinduse tõulavas praktikal olnud mees.

Pärast kooli lõpetamist töötas ta mesinikuna Väimela sovhoostehnikumis. Sealt võeti Lüiste neljaks aastaks Nõukogude armeesse. «Mul vedas: kogu see aeg olin koolis ning õppisin elektri- ja raadiotehnikat. Sain sealt teise elukutse.»

Sõjaväest naastes läks Lüiste Väimelasse söökla varustajaks ning õppis samal ajal sovhoostehnikumis, mille lõpetas kiitusega. Seejärel tuli ta tööle Viljandimaale Saarepeedile.

«Vene ajal oli mesiniku palk väike. Selleks, et normaalselt ära elada, oleks pidanud petma ja hangeldama, aga seda ma ei tahtnud,» toob ta välja asjaolu, mis sundis muud tegevust otsima. «Töötasin Viljandi põllumajandusloomade kunstliku seemendamise jaamas zootehnikuna ja elasin nimetatud asutuse sünnist surmani üle. Kui alustasime, tuli aastas lehma kohta 2,8 tonni piima. Nüüd on toodang juba 10 tonni juures — nii palju on tõuaretus edenenud.»

Pullidega palju kokku puutunud mees teab omast kogemusest, et nende loomadega nalja pole. «Sõja ajal jäi kodus pull kasvama. Ühel talvevaheajal läksin talitama, kuid olin loomale võõraks jäänud ja ta lõi mind. Õnneks olid mul seljas palitu ja paks kampsun, aga isegi pluus kõige all oli eest lõhki. Kui oleks riideid vähem olnud, oleks magu puruks olnud.»

Mesilaste hooldamine on Lüiste meelest peenem kunst kui loomapidamine, kus söötmine ja kasvatamine käib igal aastal ühtmoodi.



http://www.sakala.ajaleht.ee/311007/esileht/5029513_1.php?&Y=2007&M=11

 

SMF 2.0.15 | SMF © 2011, Simple Machines
imPulse2 © Bloc