Eesti Anastasia Foorum

 

Autor Teema: Mõndagi meest  (Loetud 2302 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Võrgust väljas Lapsesuu

  • Admin
  • Super Liige
  • *****
  • Postitusi: 246
  • Sugu: Mees
  • ....
Mõndagi meest
« : 08 detsember, 2008, 18:31 »
Mesi
[/b]

Allikas: Vikipeedia


Mesi



Kirjeldus:

Mesi on magus lõhnav siirupitaoline vedelik, mida valmistavad mesilased peamiselt nektarist. Juba nektarit kogudes ja tarru lennates eritavad mesilased meepõide ensüüme. Kogutut kärgedesse pannes tõmbavad nad seda korduvalt kärjekannust meepõide tagasi, et lisada meele ensüüme ja lasta osal veel aurustuda. Kui mesi on valminud, sulevad mesilased kärjekannu vahast kaanetisega.
Mee väärtus, värvus, tihedus, lõhn, maitse jm omadused olenevad taimedest, millelt nektar on kogutud. Hõlpsasti on määratavad kanarbiku, mesika, pärna, vaarika jmt. taime mesi.
Mesi on väga väärtuslik toidu- ja raviaine, ta sisaldab 70-80% süsivesikuid, peale selle rohkesti mineraalaineid, vitamiine ja eeterlikke õlisid.

Mee liigid kogumisviisi järgi

Õitelt ja okastelt kogutud mesi on taimse päritoluga, valmistatud mesilaste poolt õitest kogutud nektarist või kuumade ilmadega okka pinnale erituvast "kastest". Lehemesi võib olla nii taimse kui loomse päritoluga. See tähendab, et sarnaselt okkameega võivad mesilased lehemett toota kuumade ilmadega lehe pinnale erituvast "kastest" või putukate eritistest.

Enamik meest (sealhulgas puuliikidelt kogutud meest) on õiemesi ning enamik lehemeest on taimse päritoluga. Lehe- ja okkamee tootmine Eestis on marginaalne ning võimalik vaid väga palavatel suvedel, kui läheduses ei ole piisavalt mesilaste jaoks atraktiivseid õisi.

Mee kogumine ja valmistamine


Kogutud nektari kannavad mesilased tarru meepõies. Tarus töötlevad mesilased mett mitme nädala jooksul, aurutades sealt välja võimalikult palju vett ning rikastades mett meepõiekeses toodetavate elementidega.

Mesilased säilitavad mett vahast meekärges, mis kaanetatakse mee valmimisel kinni.

Mee kogumise mõju loodusele

Mesilased tolmendavad õitelt nektarit kogudes ühtlasi külastatud õisi, võimaldades nii paljuneda tolmendamist vajavatel taimedel ning suurendades oluliselt tolmendamist vajavate põllu- ja aiakultuuride saagikust.

Mee kasutamine ning omadused

Mesilased koguvad mett omale talvesöödaks, tarvitades osa kogutud meest talve jooksul ning ülejäänu varakevadel, kui looduses veel nektarit koguda ei ole võimalik, noore põlvkonna kasvatamiseks. Inimesed kasutavad mett toiduks ja ravimiks.

Mesi sisaldab rohkelt inimese organismile kasulikke aineid, sealhulgas looduslikke suhkruid mineraale, vitamiine, aminohappeid ning antioksüdante.

Mee kristalliseerumine

Äsja valminud mesi on alati vedel, mõnikord veidi viskoossne. Aja jooksul mesi kristalliseerub ehk muutub kõvaks. Mee kristalliseerumist kiirendab madal temperatuur. Kristalliseerunud mett on võimalik üles sulatada kuni 40°C juures. Kõrgemal temperatuuril sulatades hävivad mitmed mees leiduvad kasulikud ained ning halveneb mee kvaliteet.

Mee loodusliku kristalliseerumise kiirus sõltub mee päritolust (taimeliigist) ja võib ulatuda nädalast kuni mitme kuuni. Üksikute taimeliikide mesi (nt aktaatsiamesi) ei kristalliseeru kunagi. Enamus Eesti loodusest kogutud meest kristalliseerub hilissügiseks.

Laialt on levinud uskumus, et kõvale meele on lisatud suhkrut. Tegelikult on kristalliseerumine loomulik protsess ja ei kahjusta mee kvaliteeti.


Mesi ja tervis

Geoloogide andmeil elasid mesilased maal juba miljoneid aastaid tagasi. Mesilane kodustati arvatavasti V-III aastatuhandel e.m.a. Kõige varasematel aegadel oli mesi inimesele põhitoidus. Enne suhkru kasutuseletulekut oli mesi ainus magus toiduaine ja maiustus. Ka hilisematel aegadel on mett hinnatud kui väärtuslikku toiduainet. Teda on tarvitatud värskelt, kuid kasutatud ka viina, likööri, siirupi, äädika jt valmistamiseks. Kondiitritoodetesse lisatakse mett magusa maitse ja aromaatsuse saavutamiseks. Sageli tehakse meepräänikuid, -torte, -kooke, -keeksi, -saia jm. Küpsetusvormi määrimiseks võib traditsioonilise rasvaine asemel kasutada mesilasvaha. Mina hõõrun ðaðlõkiliha enne marinaadi lisamist meega. Oi kui ilusad ja maitsvad, erilise läikega on lihatükikesed varda otsas!

Mesi on mitte üksnes maitsev dessert, vaid inimesele mitmeti vajalik toitvate elementide kompleks. Juba vanal ajal pidasid suured mõtlejad mett üheks tähtsamaks tervist tugevdavaks vahendiks, aktiivse elu pikendajaks ja paljude haiguste ravijaks. Ka tänapäeval ei ole ühtegi maad, kus ei tunnistataks mee väärtuslikkust. Kuigi Eesti kliima ja meetaimestik ei ole siiski selle alaga tegelejatel mesinduse arendamiseks eriti soodne, on saadud head toodangut.

Naturaalses mees on keskmiselt 17,2% vett, 0,4-0,8% täisväärtuslikku valku ja 81,3% igasuguseid suhkruid. Suhkruga võrreldes on mesi loomulikult oluliselt kasulikum, sest peale kergesti imenduva glükoosi ja fruktoosi sisaldab ta veel teisigi toitaineid. Vitamiinidest on mees leitud C-, B1-, B2-, B6-, PP- ja K-vitamiini, biotiini, fool- ja pantoteenhapet, samuti mitmeid mineraalaineid. Väga olulised komponendid on fermendid, millest mees leidub diastaasi, invertaasi ja katalaasi. Nende ülesandeks on kiirendada kas otseselt või kaudselt toitainete keemilist muundamist organismis. On arvatud, et ilma fermentideta ei omastu ka kõige toitvam toit. Fermendid ja ensüümid ei talu kõrgeid temperatuure. Et mee väärtus säiliks, tuleb vältida selle kuumutamist üle +40oC, samuti ei tohi mett hoida külmkapis. Mee pikemaks säilimiseks tuleb seda hoida kuivas ja jahedas ruumis. Arheoloogilised kaevamised Egiptuses (surnukambrites oli mitu vaasi meega) on näidanud, et õigel hoidmisel säilitab mesi oma lõhna- ja maitseomadused ka tuhandete aastate jooksul.

Mis tagab mee säilimise? Laboratoorsetel uuringutel on selgunud, et meel on hallitusseente arengut ja baktereid tappev toime. Siiski on ka tänapäeval teadlased arvamusel, et peale nende kasulike ainete, mida mees leitud, sisaldab mesi veel palju tundmatuid aineid. Mesi ei lase tekkida verre suhkrut üleliia, samal ajal rahuldab aga täielikult organismi suhkruvajadused. Mesi ei koorma neerusid, toimib kerge lahtistina ning tal on rahustav toime. Rahvameditsiinis tehakse väikelastele ägeda köha ja bronhiidi puhul "meesärk". Enne magamaheitmist määritakse lapse rind meega ja pannakse selga puuvillane pluus. Hommikuks on mesi nahasse tõmbunud ja raviks piisab 3-4 korrast. Organismile on kasulikum kui siseelundite ravi sünniks aeglasemalt, kui järjekindlamalt. Üheks selliseks abiravimiks on puhas mesi. Mett tuleb süüa teiste ainetega koos või lahjendatult.

Lehemesi on maailmas kallimalt hinnatud kui õiemesi. Mee värvus sõltub täielikult lilledest, millest see on korjatud. Üldiselt loetakse maitseomadustelt paremaks heledat, läbipaistvat, aromaatset mett. Selline on nt pärnaõie mesi ja pärnaõie-ristiku mesi. Tume mesi, nt kanarbiku- ja lehemesi, on aga tervislikum, sest selles on rikkalikumalt rauda, vitamiine, valke ja vabu orgaanilisi happeid. Kõige tugevatoimelisemaks ja väärtuslikumaks aga peetakse ravimtaimedelt kogutud mett.



http://nammy.pbwiki.com/Mesi




« Viimasena muutis: 08 detsember, 2008, 18:32 postitatud kasutaja Laps »

 

SMF 2.0.15 | SMF © 2011, Simple Machines
imPulse2 © Bloc