Eesti Anastasia Foorum

 

Autor Teema: Metsmesindus  (Loetud 2671 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Võrgust väljas Priit

  • Admin
  • Super Liige
  • *****
  • Postitusi: 1161
  • Sugu: Mees
  • :)
    • Eesti Anastasia lehekülg
Metsmesindus
« : 03 juuli, 2011, 20:21 »
Metsmesindus

Allikas: Liiders, A. 2003. Metsa säästva kasutusega seotud rahvatraditsioonid –ülevaade ja tegevussuunised. MTÜ Eesti Metsaselts


Mesitaruna kasutatud põlispuu Pärnumaal Mihkli tammikus. Foto: Jürgen Kusmin
Muinasajal peeti mesilasi metsas kasvavate puude õõnsustes. Selle aja mälestusena on
meie keelde jäänud sõna mesipuu. Algselt tähendas see sõna-sõnalt kasvavat puud, mille sees on mesi.
 
Nagu mujalgi Euroopas, oli metsmesinduse kõrgseis Eestis keskajal. Mesi oli siis enam-vähem ainus magusaallikas ja katoliku kirik vajas väga suurtes kogustes vaha küünalde valmistamiseks. Mee hind oli väga kõrge. Kuid vaha oli kaubaartiklina meest isegi kallim. Metsi, kus palju mesipuid, nimetati meemetsadeks.
14. sajandil oli näiteks Liivimaal meemetsadest saadav tulu nii suur, et sealseis päraldiste loendeis seisid mesipuud teinekord eespool põldudest ja heinamaadest. Metsmesinduse tulukus langes järsult 16. sajandil, kui Ameerikast hakati Euroopasse vedama odavat roosuhkrut ja reformijärgne kirik loobus vahaküünalde rohkest tarvitamisest.

Alates 17. sajandist hakati mesilasi üha rohkem pidama pakktarudes kodu lähedal. Metsmesindus vähenes, kuid ei kadunud jäljetult. Kui eesti põhjalikem metsmesinduse uurija Ferdinand Linnus asus 20. sajandi algul selgitama metsmesinduse jälgi, õnnestus tal leida peamiselt Kagu-Eestist 11 õõnsat mändi, kus veel hiljaaegu oli mesilasi peetud nii nagu sajandeid tagasi.

1939. aastal ilmunud monograafias “Metsmesindus” kirjeldab F. Linnus üksikasjalikult andmeid vanadest võtetest ja tööriistadest, mille kohta tal õnnestus andmeid koguda. Mõnikord asusid mesilased looduslikes puuõõnsustes, kuid enamasti olid õõnsused inimese tehtud. Mõnel omanikul võis olla metsas sadu mesipuid.
Tarupuuks valiti kõige sagedamini vana tugev mänd, harvematel juhtudel kuusk või tamm. Puutüvesse raiuti kõverateralise tarutuuraga 3-6 meetri kõrgusele 1 meetri kõrgune pesaruum. Lõunakaares paiknev suuauk kaeti 2-3 suulauaga, millesse jäeti lennuava. Suuaugu ümber löödi raudkonkse või riputati puutõlv, et karud ligi ei pääseks. Hõlbustamaks tarupuude jälgimist, püüti õõsi teha võimalikult lähestikku asuvatele puudele. Tarupuude valimisel eelistati kohti, kus kasvas kanarbikku, mida peeti parimaks meetaimeks. Meevõtmisel peletati mesilased tarupuust välja kas suitsu või koputamisega. Peret peeti, kuni mesilasema jäi vanaks, harilikult 4-5 aastat.

Võrgust väljas Priit

  • Admin
  • Super Liige
  • *****
  • Postitusi: 1161
  • Sugu: Mees
  • :)
    • Eesti Anastasia lehekülg
Re: Metsmesindus
« Vastus #1 : 03 juuli, 2011, 20:32 »
Leidsin veel ühe ime hea arktikli metsamesindusest mille kirjutanud Eha Metsallik  :)

Pilt mesipuust: http://www.maavald.ee/failid/harglamand.JPG

Kirjutan metsamesindusest, kuna olen mures tuhandete mesilassylemite pärast, kes igal suvel endiselt metsa lendavad - oma põliskoju - mesipuid otsima. Jämedaid, võimsaid, vanu laanepuid, mis on seest juba tyhjad, meie metsades ei kohta. Olgugi, et sellised laanehiiglased elaksid veel sadu aastaid. Puud ongi nii loodud, et elu käib neil kambiumikihi ja koore kaudu.

On kahju, et meie “teadus” hirmutab myrgiste taimede, sumisevate putukate ning kaela kukkuvate puudega. Eelneva valguses on meie võsavabariigis lausa vajalik panna mesilassylemitele loodusesse tyhje “mesipuid”, ootamaks tänulikke elanikke, see oleks heategu. See võiks olla, armsad inimesed, teist igayhe mesinduse algus.

Metsamesindus on igavesest ajast olnud ning kestab seni, kuni kestab meie roheline maailm.

Koostöö, kooselamine õitsvate taimede ja neid tolmeldavate putukate vahel toimub aegade algusest. Kui kahjustatakse putukate maailma, kaob liigirikkus meie kõigi aiast ehk metsast. Oleme metsarahvas. Metsad tulid siia tasakaalus, täiuslikku maailma enne inimest, inimest hoidma, kaitsma ja toitma – inimene tuli paradiisi.

Yhiselulised putukad, sipelgad ning mesilased on kujunenud miljonite aastate vältel täiuslikeks olenditeks. Apis melliferale – meevalmistaja mesilasele on looja kirjutanud meedirektiivi väga ammu ja see kõlab nii: “Korjake parimat nestet, mis loodusel anda on, avanevate lillede seest madalalt maapinnalt ja kõrgetes puudelatvades puhkevaist õitest ning valmistage sellest mesi ja jagage seda inimesega, et ta võiks seda maailma armastada. Mees jt. mesindussaadustes on avaneva õie elujõud, paljude taimede parimad omadused, mis säilivad seal pikkadeks aastateks.

Meetaimedest:

Ka saja aasta jooksul ei kordu sama kevade, kuid rikkaliku korje võivad anda metsvaarikas jt metsamarjad, tyrnpuud, paakspuud, kuslapuud, vahtrad, tammed, pihlakad, leedrid, lodjapuud, põdrakanep, ussikeel, nõiahambad, ohakad, jumikad, korvõielised tubakad, kibuvitsad…, looduses kasvavad kymned liblikõieliste liigid…, kanarbik jne.

Eelmisel aastal sumisesid pärnadel ladvad maast 15 meetri kõrguselt, madalamal kahjustas öökylm õiepungi. Ainult yle sajaaastased niinepuud/lõhmused said võimaluse õitseda. Vahtrad jätsid kylma tõttu aasta vahele.

Kui inimene saab ise oma põllule kylvata ligi 20 meetaime, siis looduses on nektarit pakkuvaid taimi yle 400. Inimene ei pea oma põllutaimedelt, mis ta meesaamiseks kylvas, mitte mingit korjet saamagi, kuna me ei tea, kas lõunatuul puhub, kui põld õitseb. Ka mesilaspered ise valivad sageli korje n.ö kaugelt metsikust loodusest, mis sellest, et me nad keset tatra- rapsivälju või mesikapõldu asetasime. Lendavad nad ju kuni 60 km tunnis. Looduse suurest varamust tuleb ikka midagi.

Iimene ei ole loodud siia orjama, meetaimi kasvatama. Põllule tasub kylvata taimi looma- või inimtoiduks, haljasväetiseks. Mesi kui tuleb – tuleb pealekauba. Kui kevadõied meie koduymbruse aedades läbi saavad, enne ristikute õitsemist tuleb tiheda inimasustusega piirkondades korjepaus, mis on mesinduses väga tylikas/halb aeg. Loonas, metsades, rabaäärtes korjevahet ei ole - õitsevad metsamarjad, sookail jpm. Mesilaspered ei saa areneda ka varakevadel seal, kus puuduvad sarapuud või lepad, remmelgad, pajud, hiljem vahtrad, pihlakad….

Meie vööndis on antud tasakaalus täiuslikule olendile – mesilasperele - elamiseks mesiPUUD metsades, kus nad saaksid mõnusalt elada ja hästi talvituda, kus on juba vesi jm vajalik lähedal.

Inimest ei ole kunagi metsast välja aetud, välja arvatud viimased aastakymned ja  sajandid, kus inimeste seene- ning marjaradadega ei arvestata, kui linnainimestel puudub võimalus ise omale kyttepuid teha ning kõige põnevamal ajal, kui iga taime kyljes ripub meetilk ning on ravimtaimede korjamise aeg, keelatakse riigiameti poolt metsa minemine päris ära.

Nagu metsloomade elukeskkond saab lageraietega kahjustatud, nii, et nad marru lähevad, peavad ka mesilaspered elupaiga tehismaailmast leidma. Raammesindus teie roosiaias saab varsti ehk 150 aastaseks. Vana maailma jaoks on see vaid silmapilk. Lilleaedadest saavad mesilaspered 0,1 g mett. Mesi, ka tänapäeval saadakse endiselt loonast.

Sydamlik, eluaegne metsamees ytles mulle, et metsaraie on samasugune majandusharu nagu mesinduski, et raiekyps mets on vaja maha võtta nagu mesinikudki mesindussaadusi igal aastal koguvad. Kas on ikka päriselt nii?

Loonale on vaja, et igal ruutkilomeetril oleks vähemalt 1-2 mesilasperet, et puud, põõsad, rohttaimed saaksid viljuda. Et valmiksid tuumakad seemned kõlgaste asemel, kõigil õistaimedel siin päikese all. Nektar puhkeva õie sees on niikuinii olemas, Loonavara, mis jääb enamasti kasutamata. Liigirikkus väheneb tolmeldajate puudumisel. Metsamesinduses ei saa alahinnata ka okka– ja lehemett, mis on paljudes riikides oma haruldaselt meeldiva tumeda värvi, pehme oleku, mineraalainete rikkuse tõttu mitmeid kordi kõrgemalt hinnatud, kui lagedatelt põldudelt kogutu.

Lagedas Euroopas ja Venemaa stepimaastikus on metsamesi haruldus. Mesilaspered aitavad säilitada tulevastele põlvedele meie lõhnavat liigirikast maailma, enamasti ei märgatagi nende vaikset sumisevat tööd. Kuid lageraielangid ei anna poegadele e pojapoegadelegi veel palgikoormaid. Lisaks veel masinatega metsaraie kahju paljudele pinnakattetaimedele. Ppohlad, mustikad… kanarbik taastuvad 10-15 aasta jooksul. Kui taastuvad. Suurimad kahjud ongi tegelikkuses elukeskkonna muutused.

Tolle tubli metsamehega oli meil mesikäppadestki juttu, et karulaaned on kadunud, et karud lõhuvad mesilaid juba suurte teede ääres ning majade juures – on mõmmid nagu enamus metsloomigi masinate myraga harjunud. Kui uhke mesikäpp tuleb lausa mesiniku vara kallale, siis metsanotsusid võib mesinike abilisteks pidada. Lagendiku kõrreliste kamarast ei ole mesilasperedel suurt midagi võtta. Kui aga sead selle yles kynnavad, saavad seal jälle kasvada paljud liblikõielised, ohakad, tubakad, tarnad jt mee- ja õietolmu andvad taimed, mille seemnevaru on mullas olemas ning meesaak muutub jällegi rikkalikumaks.

Armastusega
Eha Metsallik

Huviline leiab rikkalikult lisateavet Ferdinand Linnuse 1939. a ilmunud raamatus eesti vanem mesindus I. Metsamesindus. Tartu, 495 lk.

Allikas: http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=&id=3025&op=lugu
« Viimasena muutis: 03 juuli, 2011, 20:34 postitatud kasutaja Priit »

Võrgust väljas Zweifell

  • Uustulnu
  • *
  • Postitusi: 2
Metsmesindus
« Vastus #2 : 28 oktoober, 2014, 08:47 »
View this media, it was easy to understand. Can be applied to practical

 

SMF 2.0.15 | SMF © 2011, Simple Machines
imPulse2 © Bloc