Eesti Anastasia Foorum

 

Autor Teema: Bardi Helisev mõõk (Venemaa Helisevad Seedrid, lk 75-79)  (Loetud 1219 korda)

0 Kasutajat ja 1 Külaline vaatavad teemat.

Võrgust väljas Kristiinag

  • Admin
  • Super Liige
  • *****
  • Postitusi: 133
  • Sugu: Naine
  • Usk, mõte, tegu- nii loome maapealse paradiisi..


Bardi Helisev mõõk

"Anastasa, miks sa lauseid kuidagi imelikult kokku panid, kui pidupäevast rääkisid? Ka sõnu hääldasid nii, et kostis otse iga täht eraldi.
"Ma püüdsin pidupäeva pilte üksikasjalikult ja põhjalike kujunditega esile kutsuda."
"Ja millega on siis sõnad seotud? Milline tähendus neis on?"
"Iga sõna taga kutsusin esile palju sündmusi ja rõõmsaid pilte. Need kõik kehastuvad nüüd reaalsuses. On ju mõte ja sõna Suure Looja peamiseks tööriistaks. Ja see tööriist on kõigi kehastunute hulgas antud vaid inimesele."
"Kuid miks ei seostu siis kõik, mida inimesed räägivad?"
"Kui niit Hinge ja sõna vahel katki rebitakse. Kui Hing on tühi ja kujund loid, siis on sõnad tühjad nagu korrapäratu heli. Ega kuuluta millegi sündi."
"See on mingisugune fantastika. Ja on sul siis vaja nagu naiivsel lapsel kõike uskuda."
" Kuidas siis fantastika, Vladimir, teie ja sinu elust konkreetselt võib ju tuua terve hulga näiteid, millise väe sõna saavutab, kui sellega liita vastav kujund?!"
"Sa too mulle arusaadav näide."
"Näide? Palun. INimene seisab laval saali ees ja räägib sõnu. Näitleja räägib näiteks ühtesid ja neidsama sõnu, mida inimesed on korduvalt kuulnud, kuid ühte näitlejat kuulatakse hinge kinni pidades, teist ei võeta vastu. Sõnad on ühed ja samad, kui erinevus on väga suur. Mis sa arvad? Miks nii juhtub?"
" Need on ju näitlejad. Neid õpetatakse instituudis kaua, ühed on priimused, teised mitte. Pärast nad õpivad proovides tekste, et neid ilmekalt esitada."
"Neid õpetatakse instituutides, kuidas kujusse sisse elada ja mis seisab sõna taga. Pärast nad püüavad proovides seda taasluua. Ja kui näitlejal õnnestub vormida nähtamatud kujundid kümnele protsendile väljaöeldavatest sõnades, siis kuulab saal teda tähelepanelikult.
Aga kui kellelgi õnnestub pooltele räägitavatest sõnadest kujund sisse panna, siis te kutsute seda näitlejat geniaalseks. Sest tema Hing räägib saalisistujate Hingedega vahetult. Ja inimesed hakkavad nutma või naerma, tundes Hingega kõike seda, mida näitjela neile edasi anda tahtis. Vaat niisugune on Suure Looja tööriist!"
" Aga kui paljudesse sõnadesse suudad sina kujundid sisse panna, kui sa midagi räägid? Kümnele või viiekümnele protsendile?"
"Kõigisse. Vaarisa õpetas mind niimoodi."
"Kõigisse? No mis sa ütled! Kõigisse sõnadesse?!!"
"Vaarisa ütles, et kujundi võib panna ka iga tähe sisse. Ma õppisin ka iga tähe taha kujundit looma."
" MIlleks tähe taha? Täht ei oma ju mõtet."
"Täht omab mõtet! Sanskriti keeles on iga tähe taga laused, sõnad. Ka neis on tähed, mille taga palju sõnu, nii on igas tähes peitus lõpmatus."
"Mis sa kostad. Aga meie siin patrame kõiki sõnu lihtsalt niisama."
"Jah, tihti öeldakse lihtsalt niisama ka neid sõnu, mis on läbinud aastatuhandeid. Tunginud läbi aja ja ruumi. Ja unustanud kujundid, mis nende taga tänase päevani seisavad. püüavad meie Hingedele koputada. ja meie Hinged kaitsevad neid ja löövad nende pärast lahinguid."
" Ja mis sõnad need sellised on? Kas ma tean ühtegi neist?"
"Tead, Arvan, et nagu heli. Kuid mis selle taga seisab, on inimesed unustanud."
Anastasua langetas ripsmed ja vaikis mõnda aega. Siis palus päris tasa, peaaegu sosinal:
" Vladimir, häälda sõna "bard"."
"Bard," ütlesin ma.
Ta võpatas, nagu oleks haiget saanud, ja lausus:
"Oh, millise ükskõiksuse a igapäevasusega sa seda suurt sõna ütled! Sa puhusid unustuse ja tühjusega võbelevale tulesädemele. Sädemele, mis on kandunud läbi sajandite ja on kaugete esivanemate poolt adresseeritud võib-olla sulle või kellelegi täna elavatest. Algallikate unustamine on tänase päeva laostamine."
"Mille poolest sulle minu hääldamine ei meeldinud? Ja mida ma peaksin mäletama selel sõnaga seoses?"
Anastasia vaikis. Siis hakkas vaikselt kõlava häälega ütlema lauseid, mis tulid justkui igavikust:
Veel kaua enne Kristuse sündi elasid Maa peal inimesed, meie esivanemad, keda kutsuti keltideks.
Nemad nimetasid oma tarku õpetajaid druiidideks. Paljud tollal Maad asustanud rahvad kummaradis druiide teadmiste ees, mis neile olid materjaalse ja vaimse maailma kohta.
Druiidide juuresolekul ei paljastanud keltide sõjamehed kunagi relva. Et saavutada alumise astme druiidi nimetus, tuli kakskümmend aastat individuaalselt õppida suure vaimse juhendaja- preester-druiidi juures.
Pühenduse saanud inimest kutsuti Bardiks. Temal oli moraalne õigus minna rahva hulka ja laulda. Sisendada oma lauluda inimestesse Valgust ja Tõde.
vormides sõnadega kujundeid, mis tervendavad Hinge.
Kelte ründasid rooma leegionid. Viimane lahing toimus jõe ääres. Roomlased nägid , et keldi sõjameeste keskel liikusid lahtiste juustega naised. Rooma väepealikud teadsid, et kui need naised ringi käivad, on keltide võitmiseks vaja neid arvuliselt kuuekordselt ületada!
Ei kogenud rooma väepealikud ega ka tänased ajaloo uurijad suuda mõista miks. Aga kogu asi oli nendes relvitutes lahtiste juustega naistes.
Roomlased panid välja sõjaväe, mis ületas kelte arvuliselt üheksa korda. Jõe äärde surutuna hukkus võideldes keltide viimane perekond.

Nad seisid poolringis, nende selja taga toitis noor naine rinnaga tibatillukest tüdrukut ja laulis. Noor ema laulis helget, mitte kurba laulu, et tüdruku hinge ei tungiks hirm ega kurbus,et temaga oleksid helged kujundid.
Kui tüdruk laskis ema rinnast lahti, kohtusid nende pilgud, naine katkestas laulu ja ütles tüdrukule iga kord õrnalt: "Bard".
Enam polnud kaitsvat poolringi. Jalgrajal, mis viis toitva naiseni, seisis rooma leegionäride ees haavatud noor bard, mõõk käes.
Ta pöördus naise poole, nende pilgud kohtusid ja nad naeratasid teineteisele.
Verine bard suutis roomlasi tagasi hoida, kuni naine laskus jõe äärde, pani tibatillukese tüdruku paati ja lükkas paadi kaldas eemale.
Nõrgaks jäänud bard viskas viimase jõupingutusega oma mõõga noore naise jalgade juurde. Naine tõstis mõõga. Ta heitles leegionäridega neli tundi vahetpidamata kitsal jalgrajal,laskmata neid jõe lähedale. Leegionärid väsisid ja vahetasid üksteist jalgrajal välja.
Rooma nõutud väepealikud jälgisid vaikides ega suutnud mõista, miks kogenud ja tugevad sõdurid ei suuda naise kehale isegi kriimu tekitada.
Naine võitles neli tundi. Siis põles ära. Ta kopsud kuivasid vee puudusest, saamata lonksugi vett, suitses tema kaunitel huultel lõhenemisest veri.
Aeglaselt põlvili laskudes ja kukkudes suutis ta veel kord saata nõrga naeratuse järele väikesele tulevasele lauljale- bardile jõevoolust minema kantud paadis. Ja läbi aastatuhandete on täna elaateni kantud tema poolt päästetud sõna ja selle kujund.

Inimese olemus ei seisne üksnes kehas. Määratult rohkem ja tähenduslikumad- nähtamatud tunded, pürgimused, aistingud - peegelduvad vaid osaliselt materiaalsuses nagu peeglis.
Bardi tütrest sai neiu, siis naine ja ema. Ta elas Maa peal ja laulis.
Tema laulud kinkisid inimestele ainult helgeid tundeid, kõikeraviva kiirena aitasid need tusameelt Hingest minema ajada.
Paljud argised elumured ja viletsus püüdsid selel kiire allikat lämmatada. Nähtamatud tumedad jõud katsusid selleni tungida, kuid ei sutnud jagu saada ainsast teel seisvast takistusest.

Inimese olemus ei seisne üksnes kehas, Vladimir. Bardi haavatud keha saatis igavikku oma Hingevalguse naeratuse, peegeldades inimolemuse nähtamatut valgust. Noore ema kopsud põlesid, veri suitses tema lõhkistel huultel, kuid mõõka hoides toetus ta bardi helgele naeratusele..

Ka praegu, usu mind, Vladrimir. Saa aru. Ja kuuled bardi mõõga nähtamatut helinat, kui ta tõrjub kurja ja tumeda survet jalgrajal, mis viib teba järeltulijate hingede juurde. Palun häälda veel kord sõna "bard" Vladimir.
"Ma ei suuda.. Ma ei saa sea veel vajaliku tähendusega öelda. Hiljem ma kindlasti teen seda."
" Aitäh ütlemata jätmise eest,. Vladimir."
" Ütle, Anastasia, sina ju oskad öelda, kes täna elavatest on selle toitva naise ja tüdruku, bardi laulja otsesed järeltulijad? Jalgrajal lahingut löönud bardi võitleja järeltulijad? Kes võis selle unustada, kelle suguvõsa?"
"Mõtle, Vladimir, miks sinus selline küsimus tekkis?"
"Tahan talle võo neile pilgu heita, les sellist asja meeles ei pea. Kes oma suguvõsa ei mäleta. Ega tunneta."
"Võib- olla sa tahad kinnitust leida, et see pole sina, kes ei mäleta?"
"Mis siin.. Ma mõistsin, Anastasia, ära vasta. Las igaüks mõtleb."
"Hästi," vastas ta ja vaikis mulle otsa vaadates.
Ka mina vaikisin mõna aega, olles Anastasia maalitud piltide mõju all, seejärel küsisin temalt:
"Miks sa just selle sõna näiteks tõid?"
"Et näidata sulle, kuidas kujundid, mis selle taga reaalses maailmas seisavad, peagi kehastuvad. Tuhnaded kitarrikeeled võbelevad praegu tänase Venemaa bardide sõrmede all. Kui ma alles kõigest seal taigas unistasin, tunnetasid nemad esimestena. Nende Hinged...
Alguses süttis vaid ühest Hinges värelev säde ja peenike kitarrikeel võpatas, seejärel hakkasid kaasa laulma ja vastasid teiste Hinged. Varsti kuulevad nende laule paljud inimesed. nemad, bardid, aitavad näha uut koidikut. INimhingede valgustamise koidikut.
Sa kuuled nende laule. Uusi, koiduaegseid."
« Viimasena muutis: 08 august, 2012, 13:42 postitatud kasutaja Priit »

 

SMF 2.0.15 | SMF © 2011, Simple Machines
imPulse2 © Bloc